Essee "Minu roll õpetajana"
Minu roll õpetajana
Hetkel oleme ühiskonnas
sellises ajahetkes, kus on palju nii-öelda vana kooli õpetajaid, kuid ülikoolidest
tuleb uusi pedagooge juurde. Mulle tundub, et varem rakendati õpetajakeskset
õpetamisviisi, mil õpetaja oli küll autoriteet,
kuid peeti loenguid ja õpilased vaid kuulasid. Selline õpetamisviis oli veel
minu kooli ajalgi ning tunnen, et olen ka ise täiesti valesti õppinud ning ei mäleta
midagi vajalikku kuigi koolis olid hinded viied ja neljad ning kiituskirjugi
saadud. Tänapäeval ja tulevikuks aga on vaja ennastjuhtivat õppijat ja persooni,
kes suudaksid tulla ühiskonnas toime, seada eesmärke, täita neid ning hiljem ka
ennast analüüsida, et olla veelgi parem. Selleks, et lastest kasvaks ja areneks
aga just sellised isiksused, siis saan mina õpetajana neid õppimisel suunata,
motiveerida ja valida vastava õpetamisviisi, õppemeetodid ning hindamisviisid.
Õppimine on
protsess, mille käigus omandatakse lisaks teadmistele ka uut informatsiooni,
oskusi ja arusaamu, mida osatakse kasutada vastavalt vajadusel õigel ajal ja
kohas. Õppimise käigus arenevad, tekivad või hoopiski muutuvad ka hoiakud, mis võivad
peegeldada õpilase arusaamu ja mõttemaailma. Kuid see ei eelda, et inimesed
käituksid alati vastavalt oma hoiakutele. Esialgu õpitakse koolis mehaaniliselt
kirjutama, lugema ja numbreid tundma, kuid hiljem juba hakatakse valemeid
rakendama ja analüüsima ning kõige tipuks arenevad nendest igaühe enda
eesmärgid eluks. See, mida aga täpselt koolis õpetama ja õppida tuleb on
kajastatud Põhikooli riiklikus õppekavas, kus on ära kirjeldatud kõik
pädevused, mida õpilane peab põhikooli lõpuks omandama. Need on omadused,
oskused ja arusaamad, mida on koolis, kodus, tööl, trennis või ühiskonnas toimetulekus
vaja. (Katri Sild õppematerjalid.)
Koolimajas ja
koolitunnis tegeletakse igapäevaselt õppimisega, hoiakute ja pädevuste kujundamistega.
Õpetajana loon selleks õppimist toetava struktuuri, mis sisaldab ühes tunnis
häälestust, uue teema selgitamist, juhendatud harjutamist, iseseisvat
harjutamist, ja tagasiside. Häälestuse osa pean oluliseks, et panna õpilased
meenutama ja seostama varem õpitut, samuti aitab see osa neil tundi sisse elada.
Kõige tähtsamaks pean aga seda, et siis saan õpilastega seada tunni eesmärgid
või öelda, mis eelseisvas aines toimuma hakkab. Sellega tahan maha võtta
liigse ärevuse ning kui noortel on tekkinud huvi, siis tahavad nad ise ka
rohkem õppida.
Õppimise käigus tahan kasutada erinevaid meetodeid, mis aitavad saavutada õpieesmärgid. Erinevad tegevused ja õppemängud on eesmärgistatud vastavalt õpitulemustele ning vastavalt lapse eale. Olen juba märganud, et kui tunnis on paras tempo ning erinevad õppetegevused, siis õpilased suudavad rohkem keskenduda ning kaasa töötada. (Jürimäe, M., Kärner, A.,Tiisvelt, L., 2014.) Kinnistamise ja kokkuvõtte osas toimub õpitu kordamine ja meenutamine, mil õpilane saab ennast analüüsida, et mida on vaja veel õppida (Katri Sild õppematerjalid). Nende etappide käigus tahan õpetada õpilastele ka õpioskusi, et nad teaks, kuidas ja miks midagi õppida. Selleks selgitan neile ka tunnis mida ja miks just nii teeme, et nad oskaksid ka kodus või tulevikus rakendada erinevaid meetodeid ja õpistrateegiaid.
Üks õppimise osa on ka hindamine, mis varasemalt tundus mulle, et oli kontrolltööde eest hinnete panemine, kuid nüüdsest soovin, et see oleks pigem õppimist toetav ning see ei tekitaks õpilastes hirmu ega ärevust. Olen saanud rohkelt inspiratsiooni, kuidas teostada erinevaid hindamisülesandeid. Tihtipeale ei peagi tegema kontrolltööd, vaid õpitulemuste omandamist saab hinnata ka näiteks grupitööde, esitluste, aruannete või iseseisvate tööde alusel. Hindamise oluliseks aspektiks on aga hoopis kriteeriumid, mida hinnatakse. Need saab sõnastada koos õpilastega või vähemalt need ette anda. (Jürimäe, M., Kärner, A.,Tiisvelt, L., 2014.).Tänapäeval järjest rohkem räägitakse õppimist toetavast hindamisest, mis on protsess, mille käigus vaadeldakse kuhu jõuda tahetakse, kus hetkel ollakse ning mida selleks tegema peab (Katri Sild õppematerjalid). Koolis saan vaadata õpilaste taset ning koos saame luua eesmärgid ning valida vastavad meetodid. Arvestan tulevikus ka rohkem sellega, et iga õpilane on erinev. Kujundava hindamise puhul saangi õpilasi hinnata nende endi arengu järgi ning õpilased õpivad seda ka ise tegema.
Struktuur ehk
korrapära ei seisne vaid tunnis, vaid tegelikult kogu koolielus. Koolis on omad
reeglid, mida õpilastega kehtestatakse, kuid oluliseks pean, et kõik saaksid aru
miks need on loodud. Hiljem kui noored astuvad kodukoolist välja sammud suurde
ühiskonda, siis samuti on reeglid ning struktuur, kus nad võiksid edukalt toime
tulla. Selleks, et kõik nii toimiks on vaja ka õpilastel motivatsiooni. Isemääramisteooria
järgi toetab sotsiaalne keskkond sisemist motivatsiooni, kui täidab kolme loomulikku
psühholoogilist vajadust. Õpilastel ei ole alati oodatavat motivatsiooni, sest
üks seda toetav komponent ei ole rahuldatud. Seega arvestan õpetamisel ja
õppimisel õpilaste baasvajadustega, mille üheks oluliseks vajaduseks on autonoomia
toetamine. Juba ka eelnevalt nimetatud tegevused toetavad autonoomsust, kuid
lisaks tahan rõhku panna sellele, et leiaksin aega õpilasi kuulata ja mõista,
arvestada nende erinevate tunnetega ja aktsepteerida neid, anda tagasiside ning
kindlasti mõelda välja ülesandeid ja lahendusi, et õpilastel oleks
valikuvõimalusi.
Selleks, et õpilastel oleks veelgi motivatsiooni, tahet ja huvi õppida, siis tegeleme jäävususkumuste arendamisega. Õpilastel on tekkinud erinevad uskumused ja hoiakud, millega kooli tulevad ning nende alusel on nad valmis õppima. Seega õpetajana toetan nende mõtteviisi, et eksimine on inimlik ja vigadest õpitakse. Panen õpilased analüüsima nii õigeid kui ka valesid vastuseid. Klassis soovin luua õhkkonna, kus antakse üksteisele tagasiside, kuulatakse ja arvestatakse üksteise arvamustega ning tolereeritakse kõiki õpilasi. Tänapäeval räägitakse ka aina rohkem kaasavast haridusest, mis kindlasti aitab õpilastel üksteisega kohaneda ning toime tulla, kuid õpetajana jälgin, et kõik õpilased saaksid kõigest aru ja saaksid ülesanded lahendatud. Haridusliku erivajadusega laste olemasolu nõuab minu arvates õpetajalt lisateadmisi ja oskusi, mida ülikoolis hetkel väga veel ei omandata. Praeguste praktika kogemuste põhjal mõtlen, et see ei ole võimatu ning täiesti reaalne oleks see kui tunnis on sellisele noorele tugiisik või tugiõpetaja.
Selleks, et õpilastest
kujuneksid ühiskonnas edukalt toime tulevad inimesed, siis õpetajana aitan
sellele igapäevaselt kaasa. Tähtis on hakata ennastjuhtivaid meetodeid juba
alguses õpetama hakata, sest kui hiljem neilt nõuda eneseanalüüse ja iseseisvat
õppimist, siis ei osata, sest nad ei ole seda õppinud ega pole harjunud. Õpetajana
tunnen suurt vastutust nende õpilaste ees, kes tulevad minu klassi, kuid
tegelikult soovin jõuda sinna maani, et õppimise eest võtaksid vastutuse
õpilased ise. Mina õpetajana saan neid suunata, toetada, kuulata ja mõista.
https://www.curriculum.ut.ee/sites/default/files/ht/oppimist_toetav_hindamine_kokkui.pdf
https://www.riigiteataja.ee/akt/114072020024?leiaKehtiv
Kommentaarid
Postita kommentaar